Transdniestria 2009

Здравствуйте! Bună ziua! Добрий день!


Et nüüd aus olla, siis viibisin küll sellest retkest enamiku hoopis Moldaavias ning Transdniestrias jõudsin olla vaid kaks nappi päeva. Kuid et muljeid retkest mitu ning sihandne kirjutamise-komme juba külge on võetud, siis saagu seegi sõit otsast lõpuni kirja sisse pandud.

Kui selle va aususega veelgi edasi minna, siis pole ma üldsegi kindel, kuidasmoodi seda kohta nimetada. Transdniestria – nii on ta minu jaoks tavapärane. Aga ka Transnistria või Transnistru või ... oi neid nimesid on mitmeid. Ja ükski pole õigem kui teine. Kuid peegeldab läänepoolset vaatenurka. Miski, mis on „trans“ ehk teispool Dnestri jõge. On ka teine vaade. Ehk siis vaade idast. Ning selle kohaselt on ka nimi sootuks teine. Pridnestrovje. Miski, mis on „pri“ ehk juures. Sellesama Dnestri juures.

Ehk siis – jõgi ja koht on küll sama, kuid eesliited on erinevad. Ning mis ehk kõikse olulisem, eri keeleruumist pärit. Üks ladina ja teine vene keelest. Ning see näiliselt pisike asjaolu on oi kui ilmekas iseloomustamaks sel kitsal maaribal toimuvat.

Ametlikult kehtib Transdniestrias kolm keelt – vene, moldaavia ja ukraina. Nendes keeltes ütlesin ka kirja algul „tere“. Kuid sisuliselt toimib lingua franca'na vene keel. Ja nagu paljud arvavad, ka vene meel.

Keel ja nimetamine on kogu loo juures uskumatult oluline, sestap olgu sel teemal veel paar sõna, enne kui reisi enda juurde asun. See seltskond ise nimetab end ise Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika (edaspidi PMR). Kel huvi eri nimekujude vastu eri keeltes, vaadaku kasvõi siia.

Oluline on siinkohal see, et Moldovast vaadatuna on see kõik vale. Alates kohamääratlusest ja lõpetades mõistega „vabariik“. Chisinau ehk Moldaavia pealinna poolt nähtuna on tegu separatistidega, keda ässitab leppimatusele Venemaa.

Kuid olgu, selle teksti eesmärk ei ole anda poliitilisi hinnanguid, vaid jagada reisimuljeid. Sestap alustan. Kuid enne veel täpsustan, et kuna viibisin kohal tööasjus, siis kirjutan mitte kõigest ja tükati. On nigu on.

Pühapäev, 29.november
Kolevarahommikul asusime teele. Tartust Riiga. Lennujaama. Ikka ja jälle läbi Riia. Tallinna lennujaam ei suuda idapoolsetes reisides pakkuda Riiale ja AirBalticule mingit konkurentsi. Paraku.

Varase väljaostmise tõttu õnnestus saada Riia-Chisinau-Riia lennupilet üsna mõistliku hinnaga – 145.-EUR. Lennujaamas molutamine ja kolm tundi õhusõitu. Ainuke vürts sellele tüütusele oli moment, kus lennukis jagati välja ja paluti täita nö epidemoloogiline kaardike. Paberileht, millel pead küsimustele vastates üles tunnistama, kas oled haige, kas oled haigetega kokku puutunud jne. Mis muudab kogu situatsiooni absurdihõnguliseks, on see, et keegi kurat ei tunne hiljem tolle paberikese vastu huvi.

Moldaavia pealinna lennujaam tervitab meid samal haiguskartlikul lainel. Enne passikontrolli ilutseb plakat, mis õpetab gripist hoiduma. Tollipiigad istuvad maskides. Samasuguses maskis neiuke tõttab meie juurde, aitamaks mobiilitelefoni häälestada kohaliku operaatori lainele. Tõsi küll, linnas endas näeb maskistet inimesi harva ning enamik „uue gripi“ märke jääb ainult karantiini-siltide tasandile. Päris elu vajab elamist ning mingi tõbi seda ei muuda.

Esimene asi esimesena. Ehk siis raha. Moldaavia raha ehk leu pole Eestis saadaval. Vähemalt mitte nendes valuutavahetustes, mida mina tunnen. Sestap sai ühte väga paljudest kohalikest rahavahetuskontoritest sisse astutud eurodega näpus. Kuid oh üllatust – ukse kõrval väitis reklaam, et saab vahetada ka otse Eesti kroonidest. Tõsi küll, kursitabelit uurides saab selgeks, et kasulikum on siiskui teha vahetust üle euro, sest nii tuleb pisut parem kurss. Leu väärtus oli tol novembrikuu viimasel nädalavahetusel umbes sama mis Eesti kroonilgi, euro maksis 16 leu ringis. See muutis kõikvõimalikud hinnaarvestused vägagi lihtsaks.

Hindadest tasub mõni sõna eraldi kõnelda. Olin ette kuulnud, et need pidid üsna meie tasemel olema, kuid ausalt öeldes ei suutnud seda eriti uskuda. On ju teada, missugune on Moldaavia elatustase. Olgu toodud vaid üks näitaja – GDP (PPP) per capita: Eestis u. 21000.-USD, Moldaavias u.3000.-USD. Nii et 7 korda vähem. Palkades vahe nii umbes kaks-kolm korda, reaalsetes sissetulekutes siiski veidi vähem. Aga mis peamine – palga ja sissetuleku erinevus on Moldaavias märkimisväärne. Suur osa majandusest paikneb nö hallis tsoonis.

Moldaavia majanduse eripära määrab muuhulgas ära üks veidravõitu skeem. Kuna kohapeal pole tööd enamasti võtta, siis on oma töökuse poolest tuntud moldaavlased sõitnud üle maailma laiali. Elanikkonnast on tööotsinguil välja rännanud u 30%, kuid tööealisest seltskonnast teeb see suisa 70%. Ja tublid töö- ja pereinimesed, nagu nad on, saadavad väljastöötajad koju raha. Kes 50, kes 100, kes 1000 EURi kuus, keskmine pidavatki tulema sinna 500.-EUR kanti. No ja kujutage nüüd ette neid kodusolijaid – miks peakski nad tööd tegema? Nii sünnibki veider nõiaring. Kodus pole tööd ja seda mida on, kah ei viitsita teha. Parimaks tõestuseks minu väitele on räpasus. Kui muu osas pole nagu suurt ette heita, siis must ja koristamata näeb Moldaavia pealinn tõesti välja. Kesklinna veel kasitakse, aga mida kaugemale peatänavaist, seda rääbakam näib ümbrus.

Aga olgu, pidin ju rääkima hindadest. Poes ja söögikohas tuleb maksta tõesti umbes sama raha, mis meilgi. Ainuke asi, mis oma odavusega üllatas, oli takso. Taksouksel nähtud hind – 3 leud ja isegi vähem kilomeetrist. Tõsi küll, see hind on üsna teoreetiline – taksomeetreid masinates enamasti ei ole. Kõige mõistlikum on tellida takso läbi dispetšeri lühinumbri ning sel juhul saate enamasti hakkama 30-50 leuga üsnagi pikkade otsade puhul ning hinnanguliselt tulebki kilomeetri hind vastav reklaamitule. Kui te aga peaks omal käel taksosse istuma, siis igal juhul leppige enne hind kokku – kohtasin ise ka enam kui kahekordset hinnatõusu oma hooletuse tõttu.

Ega esimesel päeval suurt midagi enamat peale kohalejõudmise ja enda sisseseadmise ei juhtunudki. Et olime külas kohalikul ülikoolil, siis majutati meid riigi parimasse ühikasse – noh ja ega sel viga ka polnud. Tõsi küll, parima ühika parimal toal puudus näiteks vetsus veelaskimise nupp – selle asemel oli loputuskasti veelaskeavasse paigutatud tühi õhuvärskendi pudel, mida pidid siis vastavalt tarvidusele kergitama. Kuid olgu, see on pisiasi.

Käisime linnas õhtut söömas, popis ja noortepärases kohas nimega La Placinte. Tuleb välja, et ka Moldaavia peab mamalõgat (maisimannast tihedat putru) oma köögi pärisosaks. Suur taldrik, kus peale mamalõga oli veel mitut sorti lisandeid ja kastmeid, maksis 85 leud. Roog oli hüva ja – nagu nimigi väitis, suur. Nimelt oligi selle nimi „suur taldrik“ ehk „platou mare“. Aga eks oleks saanud ka odavamalt süüa, isegi mõnekümne krooni eest.

Kiire poeskäik ja magama. Reis väsitab alati.

Esmaspäev, 30.november
Hilissügisene Chisinau oli neil päevil üsna udune. Meie peatuskoht paiknes üsna linna ääres, kohe teisel pool teed algasid viinaväljad. Hommikune vaaepilt üle uduse välja, laugete mäenõlvade ja üle kõige selle kerkivale päikesele oli värskendav ... noh nagu hommik:)

Kuid ükskõik kuskohas te ka Chisinaus ei oleks, liigub kõikjal marsasid, taksodest rääkimata. Transport on tõesti imeodav ning kui vene keel suus, saate alati hakkama.

Tõsi küll, kohalikud väitsid, et nooremad enam seda va vene keelt enam eriti ei mõika, kuid mul endal õnnestus vaid ühte noort kohata, kes tänaval venekeelse teepärimise peale suuri silmi tegi. Need, kellega meil otseselt tegemist olid, valdasid peale suurepärase vene keele ka päris head inglise keelt, kuigi esimeseks võõrkeeleks koolides on enamasti prantsuse. Kuid eks tuleb tunnistada, et meie vestluskaaslased polnud ka nö tavalised noored, vaid rahvusvaheliste suhete tudengid, nii et nende keeleoskus pidi paratamatult olema kraad parem kui keskmisel möödakäijal.

Moldaavia enda keel on aga imeilus. Kirjapildilt üsna itaaliapärane, häälduspildilt kohati prantslaslik. Kuulasime sel päeval ühte loengut moldaavia keeli – mõistagi tõlgi abil – ning kõlapilt jättis tõesti hea mulje. Mis aga väljasttulijale pisut kummastav, see pole siiski moldaavia keel. Või noh, vähemalt enam nagu päris pole. Selline tingiv-ebalev kõneviis tuleneb asjaolust, et nõuka-aegne mõiste „Moldaavia“, „moldaavia keel“ jne muutub üha ebaselgemaks. Tegu on sisuliselt rumeenia keelega, mis nüüd, peale üleminekut ladina tähestikule, ei erine oma läänenaabrist kuigivõrd. Mõned sõnad olla erinevad, kuid see pole oluline. Oluline on, et märkimisväärne osa moldaavlasi ei taha olla moldaavlased, vaid rumeenlased.

Praegune Moldaavia poliitiline eliit näib liikuvat täieliku rumeniseerumise suunal. See on aga antud reisi kontekstis äärmiselt oluline detail.

Et kogu see päev kulges töisel lainel, siis paraku saan siia lisada vaid paar vahvat elamust.

Väikeetevõtlus võtab vahel ikka kummalisi vorme. Nii jäi silma ülikooli õppehoone kõrval uhke putkake, suure sildiga Xerox. Et siis paljundusteenus. Omaette veider on juba taolise „ärihoone“ püstitamine iseenesest. Kas olete kuskil mujal näinud paljundusputkat? Teiseks on ikka imetabane, kuidas see üks konkreetne paljundusmasinaid tootev firma on suutnud enda taha kinnistada üldmõiste. Ütled Xerox, mõtled paljundus. Ja vastupidi. Vähemalt venekeelses maailmas on see nii. Ning tuleb välja, et ka Moldaavias.

Teine värvikas mulje tabas õhtupimeduses ühest hotellist möödudes – selle sein oli täis riputatud hiigelsuuri maale. Muu hulgas siras soojades toonides keset seina ka Mona Lisa. Kas pole mitte kena ... või no vähemalt omapärane:)

Teisipäev, 1.detsember
Jõudsime napilt bussile. Pidime PRM pealinnas Tiraspolis olema üsna vara, sestap sai veel varem starditud. Nii umbes 60-kilomeetrine ots maksab 30 leud ja kestab ca 2 tundi. Tunnike sõitu ja tunnike piiri. Eks piiril võib ka vähem minna ... aga võib ka kauem.

Moldaavia ja PMR piir on üks õige huvitav nähtus. Chisinau oma poolt demonstratiivselt ei valva. Sest nende meelest ei ole siin mingit piiri ja ei saagi olla – tegu on ikkagi omaenda territooriumiga, mis siin ikka valvata! Tiraspol aga võtab oma piiri üsna tõsiselt – määrab ju see eraldusjoon nende iseolemist. On piir, on PMR ... ei ole piiri, pole ka iseseisvust.

Seega, Moldova poolel seisab mõni aeg enne piiri küll kontrollpost, mis aga käivitub ilmselt alles eriolukordadel. Tavaolukorras passivad selles küll mundrikandjad, kuid lasevad kõik rahumeeli läbi sõita. PMR piir ise näeb välja nagu üks piir ikka – tõkkepuu, mõned hooned/putkad. Ainuke asi, mis tavapärasest piiriväravast erines, oli ... pikal tablool tulikirjas jooksev reklaam. Või siis info ja teated, kui soovite.

Meid kui ilmselgelt välismaalasi, kes otsivalt ringi vaatasid, kutsuti kõigepealt ühe putka juurde, kus meie passid registreeriti ja mõned küsimused esitati. Seejärel suunati muude piiriületajate sabas teise hoonesse, kus pidime väikese ankeedi täitma ning taas passe näitama. Ei midagi erilist, kui välja arvata ülimalt närviline õhkkond, mis pisikeses ruumis valitses. Ilmselt ei saa suur osa siiani aru, mis piir ja milleks see on – üks mammi täitis väljasõidul sissesõidu-ankeedi, teine pidi peaaegu kaklema minema koha pärast järjekorras. Tülpinud piirivalvurite tavapärane küsimus kõikvõimalike rikkumiste peale oli „kas teil raha trahvi maksmiseks on?“, mille peale rikkujad kukkusid päheõpitult hädaldama, et pole enam midagi alles ... ja läbi nad saidki.

Vaatamata sellele, et piiril oli meid juba kaks korda kirja pandud, tuletas silt piiril meelde, et oma sihtkohas peame end 24 tunni jooksul registreerima. Samas pole vähemalt kuni kolmeks päevaks sisse sõites viisat vaja.

Väikese kõrvalpõikena – Moldaavia enda viisarežiim on tänu PMR olemasolule üsna omapärane. Ühe info kohaselt teadsin, et ehkki meile kui EL kodanikele on Moldaavia viisavaba, peab sissesõitnu end kolme päeva jooksul registreerima. Hakkasin seda koha peal igaks juhuks uurima ning peale mitmeid ümbersuunamisi jõudsin lõpuks kohaliku välisministeeriumi ametnikuni, kes oskas asja seletada. Kui välismaalane on saabunud riiki läbi Moldaavia poolt kontrollitud piiripunkti (nt lennujaama), siis on kõik korras, registreerimis-protseduur on seega juba läbitud. See aga omakorda tähendab, et Chisinau tunnistab, et ei kontrolli kogu oma piiri ja territooriumi – kui peaksid sisenema PMR kaudu, siis ei läbi sa ju ühtegi Moldaavia poolt tunnustatud kontrolli ning pead end hiljem ametlikult arvele võtma.

PMR keskuses Tiraspolis hämmastab reisumeest esimese hooga kontrast Moldaaviaga. Kui Chisinau kohatist räpasust ja troostitust võis kanda ilmastiku süüks (hilissügis, raagus, pole päästvat rohelist vaipa ja helget päikesepaistet, kõik on hall), siis Tiraspolis oli ilm ju sama ... kuid kõik oli puhas. Jah, vaene. Kuid puhas.

PMR elab oma suhtelises vaesuses siiski kraadi võrra paremini kui Moldaavia. Pensionid on madalad – 35.- USD, kuid Venemaa maksab pisut juurde ja kohalikud on õnnelikud. Eks töö ja palgaga ole ka siin kasinad lood. Ühest küljest jäid küll PMR kätte suur osa Moldaavia tööstuspotentsiaalist – mh suurimad veini ja konservitehased – kuid ega sellist kraami pole just kerge turustada. PMR omatoodangu väljavedamisega on aga üldse keerulised lood – ametlikult tohib seda teha ainult läbi Moldaavia, kusjuures selleks peab PMR ettevõte olema registreeritud kui Moldaavia oma. Samas aga on märkimisväärseks kaubanduspartneriks idapoolne naaber Ukraina – seega peab PMR tootja oma kraami kõigepealt vedama läände ehk Moldaaviasse ning siis suure ringiga tagasi itta ehk Ukrainasse.

PMR kohal ripub suure musta pilvena salakaubasüüdistus. PMR omariikluse tulisemad vastased räägivadki sellest piirkonnast kui omaaegsete „punadirektorite“ äriprojektist. Et nood nutikad sellid olla ära tabanud, et sogases vees saab priskeid kalu püüda ja loonud kahe iseseisvuva riigi – Moldaavia ja Ukraina – vahele oma nö erimajandustsooni, kus mingid reeglid ei kehtinud. Tiraspoli enda asjapulgad ajavad taolist kahtlust muidugi pika puuga tagasi ja väidavad, et mingist salakaubast ei saa juttugi olla, kuna idapiiri kontrollivad juba pikka aega euroametnikud ja läänepoole liikuvad kaubad läbivad ju Moldaavia kontrolli.

Pika ja töise päeva lõpus jõudsime teha vaid lühikese tiiru mööda pimenevat linna. Vaatasime üle nõuka-aegse tank-mälestusmärgi kirjaga „Za Rodinu!“ ja igavese tule sõjamemoriaali juures. Kiikasime Jekateriina II mälestusmärki – kohaliku omamüüdi kohaselt ollagi tema käsul ja väepealik Suvorovi käel siinne metsik kant tsiviliseeritud. Seda Vene impeeriumi, hiljem Nõukogude Liidu osaks olemist peavadki PMR ideoloogid oma kuldajaks.

Õnneks on registreerimis-kontor lahti ööpäevaringselt ning saime vajaliku protseduuri vaatamata hilisele tunnile kiirelt aetud. Ehkki vastav asutus paikneb kesklinnas, pole teda kuigi lihtne leida – sisuliselt sildita ja valgustamata ukse leidmine polegi nii kerge. Kuid võin soovitada – üsna mõnus söögikoht „Sem' pjatnits / Seitse reedet“ asub sellele üsna lähedal peatänaval. Sõimegi õhtust ja ära hotelli.

Kolmapäev, 2.detsember
Ohjahh. Tavaliselt ei ole mul kombeks hädaldada, kuid see hotell, kus me ööbisime, oli jube. Tiraspolis on kaks hotelli: odav ja kallis. Mõistagi valisime odava ja vähemalt mina pettusin rängalt. Alustame sellest, et ega see „odav“ ei olnud midagi odavat.

Tšaika-nimeline hotell kujutas endast tüüpilist nõuka-aegset puhkekodu-tüüpi hotelli, kus peale nõukaaja lõppu polnud ka praktiliselt midagi muutunud. Nö keskmise hinnaklassi tuba (kus numbritoas oli nii telekas kui dušš ja vets) maksis 450.-RUB. Kohalik ehk Transdniestria rubla – rahvakeeli suvorovka (kupüüridele trükitud Suvorovi pildi tõttu) – maksab jällegi enam-vähem sama palju kui kroon, nii et arvestada on lihtne.

See hotellituba oli aga mitmes mõttes väga halb. Esimese elamusena lõi ukse avamisel vastu kohutav lebra. Toas oli ilmselt enne mind elanud kolm nädalat jutti, ilma toast lahkumata, mõni sarisuitsetaja. Sellist tuhatoosi haisu polnud ma enam ammu tundnud. Ehkki lasksin enne uinumist mitu tundi toal tuulduda ja vaatamata jahedale ilmale hoidsin ka öösel rõduust irvakil, ei suutnud ma hommikul mitu tundi lahti saada enda kopsudesse, nahka ja riietesse sööbinud lehast. Teiseks polnud minus mingit veendumust, et nendel auklikel linadel polnud ennem juba keegi maganud. Kolmandaks kostis ehitis armetult läbi ja koridoridest ning väljast tulev häälekas, sõimu ja naeru täis õhtumelu kostis imeselgelt poole ööni mu tuppa.

Hotelli esimesel korrusel paiknes aga kaks huvitavat nähtust. Esiteks Ernesto Che Guevara nimelise noorteühenduse „Prorõv /Läbimurre“ peakorter (midagi vene našistide sarnast) ning teiseks palju rahvarohkem koht ehk kihlveokontor. Kuna parasjagu oli käimas mingi jalkaturniir, siis jagus võiduhimulisi dressides ja nahktagides tegelasi kontori ümbruses rippuvate tabelite juurde kõvasti.

Jalgpall – millest ma ise küll midagi ei jaga – on üldse üks oluline teema PMR puhul. Väidetavalt vene kapitalil rajanev firma Šeriff on rajanud omanimelise staadioni ja hoiab ülal omanimelist vutimeeskonda. Just neil päevil pidi toimuma Moldaavia ja PMR vaheline jalgapallimatš ning see põhjustas tõelise piiriummistuse ja hulgaliselt tuliseid kõrtsivestlusi. Šeriff ise on aga niivõrd mõjukas nähtus, et irvhambad nimetavad PMR'i Šeriffi-vabariigiks.

Kohalikud ei varjagi oma venemeelsust. Hea meelega näeks nad end taas Vene impeeriumi osana, kasvõi näiteks analoogselt Kaliningradiga. Üsna sõbralikult suhtutakse ka Ukrainasse, kuid Moldaaviaga taasühinemist ei ole enamik kohatuist isegi valmis arutama. Suhtumise parimaks iseloomustuseks on kasvõi linna peatänava ääres rippuv hiigelsuur loosung: „Meie tugevus on ühtsuses Venemaaga“ või peamise poliitilise seltskonna peakorteri välisseinal rippuvad Putini ja Medvedevi portreed. Eelmisel aastal valiti Putin ka PMR aasta inimeseks.

Enne lahkumist hüppame läbi kohaliku napsitehase Kvint esinduspoest. Seda hoiatati korduvalt – napsi tuleb osta ainult firmakauplusest, muidu satud võltsingute otsa. Muuseas, Kvindi kaubamärk on nii tugev, et isegi Moldaavias võltsitakse PMR toodangut – seda aga reedab koheselt ladina šriftis kirjed etiketil, PMR kasutab ainult kirillitsat. Nii ehk teisiti – napsid on siin odavad ja kvaliteetsed. Kümneaastane konjak maksab 60.-RUB ringis, veinipudel 30.- ja viin veelgi vähem.

Tiraspoli bussijaaam paikneb raudteejaama esisel platsil. Raudteejaam ise on aga vaatamisväärsus. Mitte niivõrd oma arhitektuurse pale poolest, kuid tegu on hiigelsuure, parimas korras oleva ... tühja seisva hoonega. Piinlikult puhtad perroonid on inimlagedad, kassa kõrval olev rongiaegade tabloo on küll täis liinide nimetusi, kuid enamiku taga ilutseb märge „tühistatud“. Käib ainult Moskva rong.

Ahjaa, enne ärasõitu tasub hoolitseda, et järgi jäänud PMR rublad saaks kõik millekski muuks ümber vahetatud. Tiraspolis saab küll leusid ja kõiki muid rahasid suvorovkateks vahetada, kuid neid hiljem tagasi vahetada mujal kui PMR pinnal ei saa – no ei ole sellist riiki ja raha muu maailma silmis olemas.

Neljapäev, 4.detsember
Järjekordsest tihedast päevast tasub rääkimist paar sündmust.

Külastasime kohalikku NATO infokeskust. Muidu viisakat ja asjalikku üldmuljet rikkus aga üks moment. Välisukse kohal lehviv lipurivi näeb välja väga kulunud ja räämas ... ning selles oli üks auk. Teiste NATO liikmesriikide lippude hulgas puudus justnimelt Eesti lipp. Küsimuse peale vabandas keskuse juhataja, et tõepoolest oli mingi lipp hiljuti alla kukkunud. Ei tea, kas see on märk?:)

Pidanuksin sel päeval osalema oma tavapärases raadiosaates. Olin enne ärasõitu raadioinimestega kokku leppinud, et proovin Moldaaviast läbi Skype'i ühendust võtta. Rääkisin siis oma soovist kohalikele kolleegidele, kuid sealses ülikoolis ei pidanud olema piisavalt hea ühendusega arvutit, mis taolist sideseanssi välja kannaks. Kokkuhoiu tõttu olla kõik valinud minimaalse ühenduskiiruse. Seadsin siis sammud tagasi sinnasamasse NATO-keskusse, kus raha näikse rohkem olevat, arvutid paremad ja ühendus kiirem. Nii oligi. Läksin koguni ja ostsin raadioseansi läbiviimiseks mikrofoniga kõlarid. Kuid oh häda. Oli nüüd asi minus, arvutis, ühenduses või milleski muus, kuid mina küll Tallinnat läbi hädise krõbina kuulsin, kuid raadiomajani ei kostnud minust piuksugi.

Õhtul palusin kohalikke tudengeid meid viia korralikku õllekasse. Kokkulepitud ajal kohtusime Chisinau peaväljakul Stefan cel Mare (ehk Suur Stefan ehk Stefan III) ausamba juures – see olla tavapärane trehvamise paik. Mingil veidral kombel aga võtsid teejuhi rolli endale tütarlapsed ja viisid meid ... kaubamajja! Selle kommertstempli ülakorrustel oli küll mitut sorti kohvikuid, kuid kuulge nüüd ometi – ma rääkisin ju korralikkust õlleasutusest!

Õnneks olid selleks hetkeks meiega ühinenud ka paar asjalikumat meestudengit ning minu ilmset pettumust nähes sujusime teise kohta ning too oli juba aus ja hea asutus! Ruumikas paekivist seinte ja sammastega keldrikõrts kõmas jutust, rahvalikes riideis ettekandjad sibasid laudade vahel. Kohalikul rahval tõusid küll kulmud kõrgele, kui ma korraga kaks suurt kannu endale ette tellisin, kuid hiljem selgus, et nii oli hea ja ainuõige – kelneritel oli sel õhtul palju tööd ja iga lonksu järel oodata olnuks sulaselge enesepiinamine. Õhtu naelaks lõi kõrtsis tuurid lahti vahvad rahvariideis moosekandid ning koheselt oli kõigil kohalikel rütmikas nõks sees ja laulusõnad huulil.

Noorem rahvas liikus veel edasi ööklubidesse ... kuid see pole kunagi minu stiihia olnud. Päev oli niigi pikk ja uni maitses oi kui hüva.

Reede, 5. detsember
Varahommikul tuli aga meelde, miks ma polnud ühelgi ööl saanud korralikult välja magada. Moldaavias ilmselt koeri ei püüta. Äärelinnades hulgub teisi ringi lausa hulgakaupa. Otse ühika akende all seisis mingi pooleli-ehitatud garaažikompleks vms ning seda asustas vist kolm-nelikümmend neljajalgset, kellest tubli pool olid kutsikad. Ning igal hommikul umbes poole viie paiku lõid nood lahti luust läbilõikava kiljuv-kilava kontserdi. Mida nood seal jagasid või arutasid, ei saanud ma mõistagi aru (koerakeeles olen kehv), kuid esimesel ööl hüppasin ehmatusega voodist välja, arvates, et kedagi tapetakse eriti võikal moel. Hilisematel öödel küll hoidsin targu akna kinni ja proovisin edasi magada, kuid see kime kontsert on siiani kõrvus.

Hommikupoolikul käisin Chisinau keskturul. Arvan, et ei liialda, kui hindan selle suuruseks nii umbes ruutkilomeetri. Kõikvõimalikke katusealuseid ja lahtisi lette oli meeletult palju. Turgu ümbritsevad esimese rõngana autodest pähkleid, juurikaid jms müütavad seltskonnad, kuid nende juurde pole lihtkodanikul asja – tegu on nimelt hulgimüüjatega ning alla kotisuurust ostusoovi ei võeta sind isegi jutule. Seespool aga ... oh mida siin kõike pole.

Täielik turumajandus kestab kuuest kuueni. Ehk hommikust õhtuni. Katusealused letid täis värske kraami müüjaid – vaatamata detsembri algusele on kõikvõimalikku rohelist meie mõistes lademes. Mõned hinnad – nt kartul ja viinamarjad – suurusjärgult üsna eesti omade sarnased, teised aga – nt õunad ja kalad – veidi vähemad.

Esimese asjana torkas silm suur hulk mustlasi. Ei, mitte muidu tolgendamas ja ennustamas/kätt väristamas, vaid kauplemas. Tõsi küll, mitte lettidelt, vaid käest ja kõikvõimalikku pudi-padi. Tabasin end mõttelt, et Eestis see tegevus neil ilmselt küll ei õnnestuks, meie inimesed neid ju eriti ei usalda.

Missssssugused puuviljaletid siin olid! Nii seksikalt lahti lõigatud granaatõunu pole ma veel näinud. Vilja alumises, õisikupoolses küljes oli koor osavalt eemaldatud ja meelas-mahlaselt ergasid tumepunased seemnekobarad vaagnate kaupa ostjale vastu. Pisut eemal kaubeldi kuivatatud mustade ploomidega. Ahh, mihandne lõhn! Osad ploomid oli kuivatatud suitsus, teised ilma suitsuta, kuid hullutav magus lõhn keerles kaugele. Pildi muutis veel ahvatlevamaks kohalik tava pealmise kihi ploomidel kivid poolenisti välja pigistada ning sättida need piki ploomikuhjatise nõlva kikitama, heledad teravad nupsud õieli.

Kohaliku kolhoosituru sarnaseks muutis kogu selle ilu aga tagumiste ridade kaubavalik, kus müügil ka teravili, seemned ja muu kodune-koredam kraam. Üks veider, tume ja briketitükikeste moodi kraam osutus halvaa pressimise jääkideks, mida kohalikud loomasöödana tarvitavad. Mamalõga jaoks pruugitav maisimanna hangan. Ainult jõulude paiku valmistatava erilise pudru jaoks osaliselt lahtitambitud kestadega nisuterad kolive.

Ehk suurima mulje ei jättis mitte elusad vähid (100.- leu eest lahtistes kastides ukerdamas) ega muu euronormidele mittevastav, kuid äärmiselt võluv kraam, vaid õli. Ühes turunurgas seisid ridade kaupa kõrged metall-mahutid, hinnanguliselt vast nii tonnise mahutavusega. Aami kraani otsas tolknes ämber, selle ees lett pudelitesse villitud päevalilleõliga. Aus ja kodune kraam! Nagu üks kohalik hiljem seletas, et õlipresse ei ole küll igal perel, aga küla peale kindlasti vähemalt üks-kaks ning iga majapidamine pressib oma õli oma taimedest ise nii endale kui müügi tarvis.

Nagu hullunud hamster ostsin oma koti pungil täis kõike värsket, oliive ja juustu. Kuid see-eest sain kaks õhtut ühikas reisikaaslasi kostitada, nii et nood ei jõudnud ära imestada, kuskohast ma seda hüva kraami välja võlun üha uute taldrikutäite kaupa.

Pärastlõunal tegime kolleegidega tiiru Chisinau kesklinnas. Üheks sihiks oli kohalik kunstiturg, kuna kolleegi abikaasa oli palunud osta käsitööna valminud suurte lilletikanditega sõba. Leidsime peatänava ääres üles nii kunstituru kui sellel nii mõndagi vaatamisväärset (mh nii Moldaavia, Rumeenia kui SSSR sümbolitega särke), kuid sedasorti suurrätte mitte. Müüjaprouad teadsid seletada, et ega selliseid pole neil kombeks olnud kunagi ei kanda ega teha.

Hmm, mis võiks olla parim koht sellise küsimuse väljaselgitamiseks kui etnograafiamuuseum? Sinna sammud seadsimegi. Hoone üllatas oma välismusega. Mingi veidra tuju tõttu oli 1905.aastal valminud hoone saanud arhitekti käest klassikalise idamaise-araabialiku välimuse. Miks spetsiaalselt rahvusmuuseumiks ehitatud hoone pidi selline saama, ei tea – linnas endas polnud näha ühtegi teist taolise stiiliga ehitist ning polnud ka toonasel Rumeenial mingit suuremat pistmist idamaiste asjadega.

Muuseumis jagus muljeid mitmesuguseid. Keldrikorruse ekspositsioonis erinevad geoloogilised kihistused, toatäis väljakaevatud eelajalooliste elajate luid (mh mammut), põhikorruse loodus- ja teise korruse kultuuriloo väljapanek oli küll rikkalik ... aga tegu oli rahvusmuuseumiga selle sõna kõige halvemas mõttes. Ehk siis kogu info oli väljas ainult rumeeniakeelsena. Ringkäigu lõpus saime kinnitust, et mustal põhjal suured värvilised lilled – see olekski midagi risti vastupidist kohalikule traditsioonile. Siin domineeris valge ja muud pastelsemad toonid.

Kuid muuseumi suurim elamus oli tundmatu kunstnik, kelle hooleks oli antud eelkõige keldrikorruse kujundamine. Äärmiselt nägemusküllane ja ekspressiivne fantaasia oli täitnud seinad muinaslegendiliste pildikestega, kujutades kord habemikke taate, kord ürgset loodust. Kõige tummaksvõtvam oli aga üks ruum, mida täitis VAU! Teisiti ei oskaks nähtut kirjeldada. Üks ruum oli tühja täis, ainsaks – ja see-eest uskumatult dominantseks – kujunduselemendiks oli midagi ... midagi „post-sots-realism“ ja „täna-on-lunastus“ segune maaling seintel. Ilmselt oli kunstnikku tabanud rahvuslik-religioosne palang, püüdes ühendada rahvamajandussaavutusi ja taevast ilmutust.

Paraku jäi teine, meie jaoks olulisemgi ehk kohalik ajaloomuuseum külastamata. Mingil veidral põhjusel oli see kinni just reedeti. Kuid imposantne viktoriaalne ehitis oli väärt kasvõi välis vaatlust. Eriti kuna seda õilistas peasissekäigu ees toretsev imetava Rooma hundi kuju. Nimelt loevad rumeenlased end ei vähemaks ega rohkemaks kui Rooma ja roomlaste järeltulijaks.

Muuseas, samal päeval õnnestus linnatänavail kohata ka poliitigraffitit, nii rumeniseerumist toetaval (koos Suur-Rumeenia projekti toetussaidi aadressiga romanism.net) kui eitaval kujul (lakoonilise sõnumiga „fuck you Romania“).

Laupäev, 6.detsember
Meie viimasel kohalviibimise päeval otsustati korraldada väljasõit. Mõned vaatamisväärsused ja piknik. Kõlab ju vahvalt, kas pole? Vähemalt ideena. Asi algas aga sellega, mida moldaavlased ise kiruvad kui oma mitte-organiseeritust. Väljasõit hilines kolm tundi. Kusjuures enamiku nendest kolmest tunnist viitsime me bussis, tihedalt üksteise vastu surutult, oodates kord ühte, kord teist. Üks kohalikest kommenteeris seda eneseirooniliselt: „Oleme nii saamatud, et meie hulgast ei kerki isegi ühtegi korralikku diktaatorit, kes korra majja lööks.“

Väljasõit ise oli aga seda kõik väärt. Eriti üks moment, kui jõudsime Raut jõe oru kaldale. Vaatepilt oli lihtsalt eepiline ... või vähemalt nii ma ütleks, kui ma teaks, mida see sõna tähendab:)

Üldiselt on Moldaavia üsna tasane maa, kuid see jõekäär on midagi erilist. Lubjakivise pinnase sisse on miljonite aastate jooksul lõikunud jõesäng, mis teravnurkse kaarena ümbritseb pikka ja kitsast kaljusiilu. Üldiselt uduste päevade sekka juhtus too laupäev olema pisut päikeselisem ning kerges udivines orgu lõikuv längus päikesekuma lisas vaatepildile dramaatilisust.

Selles kaljukeeles paiknes pisike kuid seda muljeküllasem kaljukirik Orheiul Vechi. Kitsast trepist allalaskumine oli tõeline kunsttükk, kuna seljatagant tulevat päevavalgust varjasid sa ise ja altimmitsevast küünlakumast ei piisanud muuks kui sihinäitamiseks. Väike koobaskirik jättis end meelde mitmeti. Minu silma jaoks oli esmakordne maalimata ikoon – lihtsalt puuse süüvitatud. Madalad kaljusse raiutud magamisnurgad munkadele sundisid külastajaid alandlikult kummargile. Kaljueendist vaateplatvorm pakkus hingekosutavaid vaateid.

Ühe vahva momendina sündis nö Moldaavia panga nali. Vaateplatvormi raamis ühelt poolt allasööstev tühjus, kuid teises servas urbne lubjakivisein. Selles olevatesse miljonitesse teokaarbilohkudesse oli siia-sinna sokutatud mündikesi. Panin minagi Eesti ühekroonise ja kommenteerisin kohalikele saatjatele, et panin raha hoiule, et siis kunagi hiljem koos protsentidega välja võtta. Nood aga vastasid pilkliku muljega: „Ei-ei, see on ju Moldaavia pank. Siia paned raha sisse ja pärast pole enam välja võtta midagi.“

Kiriku kohale kaljupinnale on rajatud ka kellatorn ja kivirist, mis kohaliku uskumuse kohaselt pidi patte andestama või siis soove täitma. Vaadates seda innukust, millega meie tudengineiud risti külge klammerdusid, pidi neil ühtesid või teisi vääääga palju olema:)

Üsna naabrusse jääb ka pisike vabaõhumuuseum – või siis õigemini üks vanaviisi hoitud muuseum-talu. Mäeveerul terasspõldude vahel seisis rookatusega majake, mis siis tarviduse korral turistidele avatakse.

Majas endas polnudki midagi nii väga eriskummalist, peale selle, et üks kohalikest poetas mulle üle õla, et moldaavia talumajades olla siiani kasutusel samamoodi nö puhas tuba. Ehk siis sedasorti tuba, kuhu koondatakse kõik kõige parem ja ilusam, kuid kus keegi ei ela. Sinna ei majutata reeglina ise külalisi, kuid kogunetakse eelkõige pulmade ja matuste puhul.

Pigem jättis mõnusa mulje üks pool-keldriline eraldiseisev ruumike, milles pool pinnast täitis suur madal ahi. Ilmselt talvel lebatsina toimiv küttekeha oli eesosas täis mitmeid nišše ja avausi – tõenäoliselt eri kuumusrežiimil toidu valmistamiseks. Selle kõrval panin aga tähele üht vitspunutist ning aru pärides sain teada, et Moldaavias kasutatakse viinamarjavääte nii nagu meil pajuoksi.

Meie piknikupaik ehk reisijuhi suvekodu paiknes samas külas, kus too majamuuseum. Tõsi küll, enamik maju sealkandis oleks võinud pretendeerida samamoodi muuseumiks olemisele – nii vähe on kohalikus olmes muutunud. Ka meid kostitavas lahkes majas oli palju traditsioonilist – alates krunti ümbritsevast mehekõrgusest müürist kuni maja verandakatust toetavate nikerdet sammasteni. Hoovi kohal vonklev vana viinapuu – mis sest et juba raagus – pressis aga põhjamaalase seest välja tõelise ohke.

Kuni Moldaavia kolleegid liha grillimiseks tuld üles, jalutasin pisut ümberringi, kiigates ja pildistades häbematul moel üle naabrite aedade. Tõeline talupoeglik ratsionaalsus vaatas kõikjalt vastu. Maisivarred kogutakse kokku ja kuivatatakse loomasöödaks, päevalillede omad aga pidada kuivatatuna suurepärast teravat tuld andma – neid kollaseid kuhelikke ja mustjashalle kokkuköidetud punte oli näha igal pool.

Muuseas, lihaküpsetuseks ei tehta sealkandis tuld mingisse saksikusse ufogrilli, vaid maasse kaevatud auku – maast tõusev niiskus pidada selleks tarbeks parim olema. Oli see nüüd Moldaavia pinnase niiskusest, heast marinaadist või sama maja keldrist kannude kaupa toodud koduveinist, igatahes sai liha hea. Olemine oli küll külm – põrgu päralt, ikkagi detsembri algus – kuid mõnus.

Chisinausse tagasi jõudnult ei lasknud me oma võõrustajaid minema, vaid tassisime oma ühikasse, kus toimis väike ent õdus lahkumispidu. Tiraspolist toodud naps ja kohalikult turult toodud hüva kraam sobisid omavahel oivaliselt kokku.

Tõsi küll, muuhulgas oleksin ühe võõrustajaga äärepealt tülli läinud. Nimelt läks jutt gagauusidele. Seda Moldaavia vähemust ei peeta põhirahvuse hulgas eriti millekski. Ristiusku astunud turgi rahvakild tunneb end üsna üsna räbalalt. Tõsi küll, neil pole ka eriti millegagi hiilata – ei suure arvu (kokku eri riikides umbes 250 tuhat) ega kõrgkultuuriga (omakeelne hariduski on alles üsna lapsekingades) – kuid see ei muuda ju midagi. Üleolevat suhtumist tajuvad nad hästi ning ka oma sellest tõukuvat venemeelsust ei varja.

Novat, rääkides ühe Moldaavia noorepoolse õppejõuga, küsisin temalt, et miks moldaavlased niimoodi oma vähemusega käituvad. Esmane vastus üllatas mind tõsiselt: „Aga miks me ei võiks seda endale lubada?!“ Minu vastus tuli spontaanne, ent pean seda siiani õigeks: „Kui meie Eestis samamoodi oma venelastega käitume, siis häbi meile.“ Moldaavlane vihastas algul tõsiselt. Ent peale pisukest järelemõtlemist vastas: „ Kui te käituksite oma venelastega nii nagu meie oma gagauusidega, siis oleks teie riik hävinud.“

Pühapäev, 7.detsember
Tagasisõit. Ei midagi erilist. Kui jätta välja see, et esmakordselt nägin lennujaama, kus keskpäisel ajal pole check-in lettides mitte kedagi. Aga tõepoolest, lennukeid väljub Chisinaust vähe ja mis need töötajad peaks ikka niisama passima.

Viimased ühispildid, viimased ostud. Mina haarasin koju kaasa suurepärase Moldaavia omatoodangulise mustade ploomidega täidetud šokolaadikommide karbi.

Õhkutõus. Pilvemeri. Loojuv päike. Maandumine Riiga. Buss. Tartu. Kodu. No küll see on üks hea koht!

Karmo Tüür
Tartu-Riia-Chisinau-Tiraspol-Chisinau-Riia-Tartu
november-detsember 2009.a.


До свидания! La revedere! До побачення!